Liva Olina

Sammud aeglaselt ja pehmelt samblavaibal, pilk uurimas metsaaluse iga lapikest. Kergitad põgusalt noori männioksi, et näha, mida need varjavad. Su sosin seguneb linnulaulu ja tuule sahinaga puuladvus. Iga sammu ja iga sügava hingetõmbega muutub meel kergemaks ja taju ergumaks. Nägemine teravneb ja intuitsioon hakkab kõnelema. Sina ja loodus saate üheks, sa tunned, mida tema tunneb ja näed, mida näeb tema…

Seenekorjamine. Ükski tunne pole sellega võrreldav. Nii meditatiivne, puhastav ja rikastav ühekorraga. Loodus on otsekui luubi all. Jälgid looduse rütme ja vaatled ühe aastaaja muutumist teiseks. Paned tähele, millal on mets janus ja millal on vihma tulnud piisavalt. Oled kohal hetkes, just siin ja nüüd. Kõik su probleemid, tegemist nõudvad tööd ja tähtsad otsused võivad oodata, nad ei tule sinuga metsa kaasa. Kui mõtled seentele, ei ole muud enam olemas. Näed maailma justkui lapse silmadega, ilma mineviku ja tulevikuta, ainult põnevas hetkes. Nojah, tegelikult… kui mõtleksime minevikule ja tulevikule, võiksime oma vigadest õppida ega korjaks vast nii palju seeni, mida tuleb pärast poole ööni puhastada.

Minu arvates on meditatsiooni mitut liiki ja mitte kõik ei pea sisemise rahu leidmiseks istuma lootoseasendis. Mõni vajab selleks pikka tervisejooksu pargis, teine laeb end varahommikuse kalapüügi ajal. Kas tead, mis tunne on vaadata hommikul kell neli päikest aegamisi järve kohale kerkimas ja loodust su silme all ärkamas? Need, kes teavad, lähevad ikka ja jälle tagasi, et seda kogeda.

Statistika ütleb, et iga kümnes lätlane peab seenelkäimist läti rahvusspordialaks. Mul on raske nimetada seda spordiks, aga niisamuti on mul raske nimetada ühtegi sõpra, kellele see ei meeldiks. Ma ei oska öelda, kas me oleme jõudnud sellisesse ikka või on mul väga erilised sõbrad, aga meis kõigis äratab suuremat kadedust kellegi seiklus seenemetsas kui raju klubiöö.

Olenevalt sellest, millises Euroopa otsas te parasjagu olete, võite ehk endiselt veeta oma mõtlushetki metsas seeni korjates.